baseerudes oma eelmisel nädalal defineeritud õpikeskkonna definitsioonile arutleda sotsiaalse meedia vahendi(te) üle kui potentsiaalse õpikeskkonna võimalik(ud) koostisosa(d). Analüüsida sotsiaalse meedia eelised ja probleemid.
Sotsiaalse meedia vahendid ma kasutasin ainult oma isiklikes eesmärkides. Kui mulle oli vaja kooliblogi luua, siis ma kasutasin Blogger, kui lisasin fotod, siis kasutasin Slide.com, kui lisasin video, siis kasutasin Youtube. Õppimiseks ja õpetamiseks olin kasutanud ainult õpihaldussüsteeme. Aga ei õpetajana ega õpilasena ma ei kasutanud sotsiaalse meedia võimalusi, kuid püüan panna minu jaoks sotsiaalse meedia eelised ja probleemid.
Eelised
- Veebirakendused ei sõltu riistvarast ega lõppkasutaja arvutisse paigaldatud tarkvarast ja kasutamiseks piisab vaid internetiühendusest.
- Need rakendused võimaldavad aktiivselt osaleda õppimisel.
- Õpihaldussüsteemis mu arvates informatsiooni edastamine on rohkem ühesuunaline. Teadmised pakkub ainult õpetaja aga sotsiaalse meedia kasutamisel õppija roll ei piirdu enam ainult info otsimisega, nüüd ta on ka sisulooja. Nüüd õppimine ei sõltu enam õpetajalt aga õpilane moodustab oma õpikeskkond ja õpetaja ainult saatja, kes konsulteerib ja suunab. Õpilane iseseisvalt saab teadmisi.
- Kursuse loomiseks ja ülesanne vastuseks võib kasutada mis tahes sotsialse meedia vahendit.
- Väga lihtne koostöö. Kõik huvilised saaksid soovi korral anda oma panuse sisu loomiseks.
- Ligipääs kursuse materjalile on avatud pärast kursuse lõpetamist.
- Minu meeles kui õpihaldssüüstem on rohkem koht kus õppida siis sotsiaalne meedia on vahendid millega saab kasutada. Selleks et, õpida sotsiaalse meedia kasutades peab olema kindel plaan KUS KUIDAS MILLEKS kasutada ja MIDA saavutada. Sotsiaalse meedia kasutades võib juhtuda nii et õppimine ja õpetamine võib jääda tagaplaanile aga esiplaanil on ainult tehnilised otsused tühja sisuga.
- Igal inimesel on oma ”mugavuse tsoon”. See on selline tsoon, kus kõik on sulle päevast päeva tuttav, vankumatu, harjumuspärane ja võib olla ka igav. Ning mitte kõigele soobib kui nende postitused ja arvamused on nähtavad. Aga sotsiaalse meedia vahendusel tehtud postitused on nähtavad kõigile lugemiseks, kommenteerimiseks ja jagamiseks. On inimeste hulk kes ei soovi teha koostööd ja avada oma tööd kõigele.
- Privaatsussätted on suhteliselt vabad ning kõik soovijad saavad lisada sobimatut informatsiooni ja postitusi.
- Võimalik vastuolu „postitus - autor“
Lõpuks ma võin nentida, et sotsiaalse meedia kasutades võib luua peaaegu selline õpikeskkond, nagu ma kirjeldasin oma eelmises postituses.
Ma olen nõus sinu poolt välja toodud plusside ja miinustega. Siiski, Sa väidad, et sotsiaalne meedia on vahend kuidas kasutada. Kas selles tulenevalt võib oletada, et oma kooliblogi pidades Sa tunned, et ei õpigi? Või kui sa loed kursuseblogist tagasisidet, saad enda postitustele kommentaare - see ju on ka diskusioon ja õppimine, küll virtuaalsel moel.
VastaKustutaPrivaatsussätteid saab enamasti iga keskkonna looja ise seada: sobimatuid, ebatsensuurseid jne postitusi on võimalik kustutada (lisada filter e. modereerida enne avalikuks tulekut); Facebookis saad blokeerida ebameeldivaid inimesi, postitusi jne. Usun, et oma nime all tegutsedes enamus inimesi siiski mõtleb mida ta avalikult postitab - selle läbi kujuneb ju tema avalik profiil. Siit tulebki minu jaoks üks kõige kriitilisem risk - identiteedivargus. Teisena - pahatahtliku info kiire levik.
VastaKustutaMulle meeldib see mõte, et sotsiaalse meedia rakendamisel õppetöös tegelikult toimub ka rollide muutus, mis tähendab seda, et õpilased saavad aktiivsema rolli ning sellega kaasneb ka suurem kontroll ja vastutus. Teiseks olen täiesti nõus väitega, et "...peab olema kindel plaan KUS KUIDAS MILLEKS kasutada ja MIDA saavutada". Need küsimused on väga olulised ja tihtipeale jäävad tähelepanuta...
VastaKustuta